Tere tulemast Täpi ja Lotte kodulehele!
Meie oleme Täpi ja Lotte inimesed: Tiiu, Mart, Maria ja Mari-Liis.
Kuidas Täpi meie pere liikmeks sai?
Kaua aega oli meie ainsaks koeraks isane saksa lambakoer Jammi (Unerschrocker Don). Jammi 10. sünnipäeva lähenedes hakkas mind aina enam kummitama mõte, et meie peres peaks olema veel üks koer, kellega pikki jalutuskäike teha ja niisama mõnusasti aega veeta. Otsustasime, et uus koer peaks olema väiksemat kasvu, kergesti õpetatav, aktiivne ja tegutsemishimuline, kindlasti mitte „diivanikoer.“ Kuna meile teadaolevatest tõugudest ei tundunud ükski sobiv, võtsime lahti raamatu „Maailma koerad“ ja asusime lehti keerama. Peagi jäigi silma foto üliarmsast valge-punaselaigulisest väga keeruka nimega koerast. Internetis leidus kooikerhondje kohta hulgaliselt materjale, lugesime selle tõu kohta põhjalikult ja otsustasime mõningatele kasvatajatele kirjutada. Loomulikult ei julgenud ma kellelegi reeta, et olen seda tõugu koera ainult fotodel näinud. Alguses saime mitmeid äraütlevaid vastuseid, kuid lõpuks näkkas – Hollandi kennel „Manusia’s“ oli nõus meid ootejärjekorda panema. Arvestasime, et järjekord jõuab meieni kindlasti rohkem kui poole aasta pärast, kuid juhtus nii, et viimasel hetkel loobus üks soovija kutsikast ning meile pakuti juba paari kuu pärast võimalust uus pereliige koju tuua.
Algus oli suhteliselt õudne. Väike laiguline karvakera osutus tõeliseks näriliseks, kes hävitas valimatult kõike, alates jalatsitest ja lõpetades kõikvõimalike juhtmetega. Vana saksa lambakoera nooruspäevilt keegi nii metsikut laastamistööd ei mäletanud. Ei pidanud paika ka kõikvõimalike koeratreenerite õpetused, et esimestel öödel peab kutsikas oma puuris magama, siis õpib ta puhtust pidama ja ei trügi hiljem voodisse. Kolm-neli ööd kannatasime ja siis kolis vastne pereliige voodisse magama. Loomulikult magab ta seal siiani.
Aga et nüüd kellelgi ei jääks kooikerist muljet kui lõputult ärahellitatud voodiloomast, siis peab ütlema, et tänaseks on Täpist saanud üsnagi sõnakuulelik ja tragi koer. Käime palju näitustel ning ka agility trennis. Täpi on täiesti asendamatu pereliige ning mõnus kaaslane pikkadel jalutuskäikudel.
Loe ka artiklit ajakirjas Lemmik.
23. augustil 2009 sündis Täpil esimene pesakond kutsikaid - viis tüdrukut ja üks poiss. Olime juba eelnevalt otsustanud, et üks emastest kutsikatest jääb meile. Väljavalituks osutus Lotte, pesakonna kõige domineerivam kutsikas. Targemad ja kogenumad koerakasvatajad laitsid sellise valiku loomulikult maha, aga otsustasin siiski oma sisetunnet usaldada. Kelle pilli järgi me kodus paari aasta pärast tantsime, eks see siis ajapikku selgub... Praegu on Lotte loomulikult maailma kõige armsam ja targem kutsikas:)
Kahjuks ei ole meie peres enam kauaaegset sõpra Jammit, kes läks 30. septembril 2009 kaheteistkümne aastasena üle vikerkaare.
